Rebaseperel hommikusöögiks metskitsetall vol.4

Rebasepere koduks olev kivihunnik on tegelikult suhteliselt käidavas kohas, napilt 300 meetri kauguselt väikesest asfaltkattega teest, mida mööda käin oma koeraga pea igal hommikul jalutamas. Seetõttu on silmi kissitades võimalik märgata ka liikumist pesa juures. Paaril viimasel päeval valitses seal aga vaikus. Isegi asja lähemalt uurides, nüüd juba koos fotokaga ja ilma koerata loomulikult, jäin 3 korda järjest tühjade pihkudega. Vanast rebasest ei jälgegi, kutsikates samuti, kuigi olin pesani hiilinud erakordse ettevaatlikusega. Olin juba natike mures, pesa hülgamiseks oli aeg vist veel liig varajane, loodetavasti ei ole miskit juhtunud rebasemammaga. Reede hommikul aga oli juba kaugele näha kivihunniku otsas kükitavat vana rebast koos pojaga-vaatepilt, mida minusugusel algajal "loodusfotograafil" tõenäoliselt veel niipea mälukaardile salvestada ei õnnestu. Esiteks puudub mul pikalt distantsilt pildistamiseks vajalik optika ja ilmselt oleks vajalik ka parimate hetkete jäädvustamiseks suuremat pühendumist ja varjet. Pealegi teen nii järjepidevat rebasevaatlust sel aastal esmakordselt, õpin, kasvan ja arenen piltlikult öeldes koos rebasekutsikatega. Ehk järgmine aasta saab asja juba tõsisemalt ja professionaalsemalt ette võtta. Igastahes-viisin koera ruttu koju, tõmbasin oma laigulise sõjaväevormi selga, fotokas kätte ja metsa tagasi. Vana rebast polnud märgata, küll aga ühte poega pesa lähistel. Distants oli liig pikk hetkel kasutada olnud 200mm optika jaoks, kuid tegin kiirelt ühe pildi siiski ära-saaks üle tüki aja miskitki pildile :) Seetõttu on see pilt siin ka tugevalt välja cropitud. Kutsikas lippas pessa.

Mõne aja pärast ilmus pesaäärsest võsast nähtavale ka vana rebane, kahjuks küll pildistamiseks täiesti ebasobivas kohas. Peagi olin avastatud, poegadele häire antud ja metsa punutud. Enam polnud mõtet pesa juures passida, äkki saab hoopis vana rebasest metsas veel mõne pildi? Tõusin, et mammile järgneda, kui märkasin pesa lähistel mingit nutsakat. No nii, sedakorda oli kutsikatele maiustamiseks mingi looma siseorganid kohale tassitud! Vana rebane mind metsas täna väga ligidale ei lasknud, ühe pildi siiski tegin.

Vahelduseks pildistasin ka lepikualust lillemerd-ehk mõni teine loodust vähe paremini tundev mees oskab öelda, mis taimedega tegemist. Vabandan siinkohal oma võhiklikkuse pärast :)

Hoopis ahvatlevam tundus aga selle toiduportsu juures passida. Tegin kiire koduskäigu, et rebased rahuneksid ja ja hiilisin paarikümne minuti pärast tagasi. Tegelikult on pesale läheneda suhteliselt keeruline, kas üle lageda välja või läbi metsa. Metsas reedaksin ennast kohe, seega olen alati otsustanud heinamaa kasuks. Olin juba 100 meetri kaugusel pesast kui järsku avastasin päikesevarjus istuva vana rebase...Ja mina olen keset aasa...pagan! Kangestusin kivina ja olin täiesti kindel, et kohe mind märgatakse! Õigemini, kuidas mind siiani üleüldse pole veel avastatud! Rebane vaatas laisalt ringi- ja ka minu poole...tõusis püsti ja lonkis rahulikult kivihunniku taha. Ei ole võimalik-ta ei näinudki mind! Hiilisin kiirelt harjumuspärasesse varitsuspaika ja hoidsin kivihunnikul silma peal. Kogemustest juba teadsin, et iga hetk võib rohust nähtavale ilmuda vana rebane. Kuid ei midagi. Ju läks ikka metsa. Arvates, et kaotada pole midagi, võtan vastu pöörase otsuse-liikuda risti pesa eest läbi ja istuda metsaservale, näoga pesa sissepääsu poole, sisikonnast napilt 20 meetri kaugusele. Ja üleüldsegi mitte varjuda. Istusin samblale ja toetasin selja vastu kasepuud. Automaatteravustamise lülitasin välja, sest olen märganud, et vana rebane kuuleb imehästi ära ka 100 meetri pealt selle objektiivisisese vaikse teravustamismootori surina.  Ootan. Statiivi mul pole ja kaua silme ees fotokat hoida ei jõua. Toetan toru sülle...ja näen rohus liikumist. Vana rebane tuleb otse minu ja sisikonna poole. Pagan, on juba hilja fotokat tõsta. Juba ongi rebane võsast väljas oma söögi juures. Võimas ja samas uskumatu tunne on näha nii ettevaatlikku metslooma endast kõigest 20 meetri kaugusel. Seda enam et ma ei olnud ka kuskil varjes ega isegi mitte puu taga peidus! Esimest korda neid rebaseid pildistades tunnen kuidas süda puperdab ja adrenaliinitulv pähe lööb. Rebane haarab sisikonna suhu, suleb hetkeks silmad, mina aga võtan riski ja tõstan fotoaparaadi palge. Veab, ta pole mind ikka veel märganud! Kaugus on vale, pilt udune, kui jõuan imekombel käsitsi tervustada. 1-2-3-4-1-2-3-4 -annan kaks neljast kiirvalangut. Rebane vaatab mulle üllatunult otsa ja läinud ta ongi. Sama vaikselt kui tuli.

Rebaseperel hommikusöögiks metskitsetall, vol.2

Jah, see on nüüd kindel, et poegi selles pesakonnas on kokku kolm. Eile õhtul sattusin peale, kuidas rebasemampsel kutsikatele ümburkonda tutvustas. Õigemini, metsatuur oli just lõppenud ja pesakond oli koju naasmas, kui ma ootamatult neile teepeale risti ette sattusin. Vana rebane andis häiret ja silkas metsasügavusse. Mina taandusin pesa lähistele, peas vasardamas katke onu Remuse juttudest: küllap ta tuleb mind veel vaatama! No kui mitte vaatama, siis ehk pesasse ikka!:) Tuli vaid hoolega kõrvu kikitada ja objektiiv õigesse suunda keerata-krõbelehtedega kaetud metsaalune reedab halastamatult mitte ainult liikuva inimese vaid ka rebase. Ja ega kaua oodata ei tulnudki, õige pea ilmusid metsa alt nähtavale väikesed peanupud. Pavelmarozovliku enesekindlusega alustati tormijooksu pesale. Kavalpead olid muidugi hargnenud, nii et fotojahi ohvriks langesid kõige sobivamal kursil liiklevad kutsikad. Kolmest kaks. Jõudsin teha mõned pildid ja kadunud nad olidki. Eemal puude vahel vilksatas vana rebane. Põnev on jälgida, kuidas loom vaenlast pesa juurest eemale meelitab. Näitab end korraks sulle, sunnib sind endale järgnema. Aga ei põgene ummisjalu vaid jälgib sind, hoides minimaalselt vast 300 meetrilist distantsi. Luurasime vastastikku teineteist metsas päris tükk aega, tahtsin ta korralikult ikka pildile saada. Üks hetk vaatasime teineteisega tõtt, no oma 5-10 minutit. Kauem lihtsalt ei jõudnud 300-st toru näo ees hoida. Ja rebasel oli lõpuks juba nii igav, et silm vajus kinni ... :)

Rebaseperel hommikusöögiks metskitsetall vol.5

Poolteist nädalat olen lasknud rebastel rahulikult elada. Ehk siis pole neid fotokaga kiusamas käinud. Aegajalt olen kaugelt ikka näinud pesa juures liikumist. Sellel nädalal otsustasin mõned värsked pildid teha. Esmane tähelepanek on selline, et tüübid on väga ettevaatlikuks muutunud. Vast mingi kolm raksu järjest tulin tühjadega pihkudega tagasi. Kui nägingi, siis pildistada ikka ei saanud. Ega pole ka imestada-märkamatult on väikesed kutsikad "veninud" noorukiteks. Pikkade kehadega, samas kleenukesed. Kuigi söögiga neil vist jätkuvalt probleeme pole, hetkel vedeleb pesa juures üks lamba pea, nüüdseks enam-vähem ilusasti ka puhtaks näritud. Pakun et see on tulnud samast kohst, kust oli 2 nädalat tagasi pärit too sisikonnatükk. Aga kas kõik kutsikad ka alles on, pole kindel. Olen eemalt näinud korraga maksimaalselt kahte kutsikat koos, viimastel päevadel ainult ühte. Vana rebane on ka pidevalt minu käikude ajal ära olnud. Ainult täna sattusin talle mõneti ootamatult peale. Lähenesin nimelt pesale sedakorda esmakordselt põhjast ja hoidsin fotokat silme ees. Lihtsalt sellepärast, et selles kohas armastavad aegajalt ka kitsed süüa. Et äkki saab kitse vähemalt peale. Aga kitse asemel silkas mu eest läbi hoopis vana rebane, õnneks jõudsin mõned pildid isegi et teha.








Ja üle tüki aja nägin ka poega kivihunnikus uudistamas, enne kui vana rebane jälle tõsisemalt häiret andis.








Eemaldusin siis vana rebase meeleheaks tema kannul pesa juurest ja kordus jälle samasugune kassi-hiire mäng. Selles kohas on alusmets väga tihe ja pime, maapind soine, kaua ma tema järel liikuda ei saanud, olin kahjuks ilma kummikuteta. Aga mõned pildid passivast-kräunuvast rebasemammist ikka sain.

Rebaseperel hommikusöögiks metskitsetall-viimane

Nii. Nüüd on see siis läbi. Pojad on pesast "lennanud". Sellel uruesisel rajal vohab juba kõrge rohi.  Jääb loota, et ka järgmine aasta siin jälle elu keeb. Ja ehk saab siis ka paremaid pilte:)

PS! Sain täna(25.06) kinnitust, et kogu pesakond on hää tervise juures! Nimelt hullasid pojad ema järelvalve all varahommikul pesa lähistel heinamaal. Kõik kolm kutsikat. Kahjuks polnud fotokat kaasas... :(

Rebaseperel hommikusöögiks metskitsetall, minul lapsed kodus nälgas:)

Mul elab kodukandis üks rebane. No tegelikult on neid ju palju aga ühe kodu on mul teada. Juba mitu aastat käin kevadeti selle juures kutsikaid piilumas. Sel aastal tundub pesakonnas neid vist neli olevat. Ega ma täpselt veel ei tea. Alles täna hommikul sai neid esimest korda tõsisemalt fotokaga luuratud. Käisin luurekal lausa kaks raksu. Veerand kaheksa ajal hommikul kostus nende pesaks olevast kivihunnikust kummalisi helisid, sellist linnulikku kriuksumist. Vaarikavarte liikumine andis küll märku kivide vahel ringiukerdavatest rebasekutsikatest, kuid fotoaparaadi vaatevälja keegi ei roninud. Kolmveerandtunnisest lamamisest kangestus selg ja küllap ma mingil hetkel end liig ettevaatamatult sirutasin, igastahes  jäi korraga pesas kõik vaikseks. Olin end reetnud. Aeg surus takka, naine pidi varem tööle minema ja lapsed olid ärkamas. Seega oli paras aeg üks kiire koduskäik teha, oma olemasolust lastele teada anda. Ja kohe tagasi. Nüüd nägin rebasemammat juba kaugelt koos kutsikatega  võsa ja rohu vahel istuvat, perepildi saamiseks oli distants siiski liig pikk. Ja siis olin jälle avastatud. Vana rebane lidus metsa, pojad oma koduks olevasse kivihunnikusse. Mina aga oma pildistamispaika. Õnneks otsustasid kaks kutsikat mõneks hetkeks siiski kivihunniku otsa uudistama tulla. Nii saingi oma esimesed pildid sellest pesakonnast. Märkasin ka hommikuste kummaliste häälitsuste põhjust-kivide vahele lohistatud metskitse poega. Igati mahlakas suutäis kasvavatele rebasekutsikatele. Ühtlasi tuletas see meelde, et mu oma lapsed istuvad kodus, ilma hommikusöögita. Tegin kiirelt minekut...:)

Rebaseperel hommikusöögiks metskitsetall vol.3

Pidasin pausi üle nädala. No oli tegemisi, vahepeal olin kodunt ära ka. Ja ehk pole hea ka rebaseid liig tihti häirida. Las toimetavad omaette ja õpivad elutarkusi ema seltsis :) Täna hommikul kattis aga maad kaste ning mõtlesin, et viskan rebastele pilgu peale. Pesa on paraku metsavarjulises kohas, nii et pildid päikese-sillerdavas hommikukasteses rohus ringi tatsavatest rebastest jäid ära. Ja üleüldse teevad nad omi käike pesast aina kaugemale, metsas ringi kolades. Eks uudishimu ja avastamistung suurenevad võrdeliselt vanuse lisandumisega. Ilmselt saab sellest aru ka rebasemampsel, sest täna andis ta oma hakitut hoitussignaali peale minu avastamist õige pikalt ja pidevalt. Sellele vaatamata käisid rebasepoisid mitu korda pesast väljas uudistamas. Tõsi küll, kivide vahelt pisteti välja vaid pea aga reaalse ohu korral võiks ilmselt saatuslikuks saada ka selline tegevus. Ausalt öelda ei paistnud täna liigse valvsusega silma ka vana rebane ise. Nägin teda metsast pesa poole tulemas. Sättisin end valmis lootuses, et kohe-kohe ilmub ta pesa sissekäigu juurde. Aga ilmselt tuulevaikusest johtuv lõhnade puudus ja pesa lähistel lakkamatult kukkuv kägu uinutasid rebasemammi valvsuse niivõrd, et endalegi ootamatult avastasin ta järsku 5 meetri kaugusel enda selja tagant. Ta oli otsustanud lihtsalt rebaseuruks olevale kivihunnikule ringi peale teha ja nii ta minu vahetusse lähedusse sattuski.