nii

Kõik siinsed fotod ja videod on autorikaitse objektid

teisipäev, 22. detsember 2009

Lollitamise kõrgpilotaaz



Lastele paneme jõuluajal sokkidesse kommi ja palume punakuube riietunud naabrimehel kingid üle anda.  Lapsed usuvad ja ise oleme rahul. Aastad mööduvad kuid paljud meist jäävad lasteks elu lõpuni. Usk jõuluvanasse on asendunud usuga maagilistesse tarbeasjadesse, mida pakuvad tele-ja kataloogikauplused. Olgu need siis seljavalu peletavad kummiribad või ideaalse une tagavad poroloonmadratsid. Avastasin juhuslikult ühes sellises imekraami esinduspoes erakordse jõulupakkumisepakkumise lapsemeelsetele täiskasvanutele. Kas jõuluime on tõesti sündimas?:)

kolmapäev, 16. detsember 2009

Meri põleb


Pakane paugub. Juba kolmandat päeva järjest. Viimsi poolsaare on vallutanud 15 külmakraadi. Soe meri mässab, hakkab vastu, kuid tundub et just see, 14-15 külmakraadi on tema murdumispunkt. Madalamates rannikusoppides kaanetab jää. Kaugemal, avamerel, kestab veel lahing. Meri põleb.

Pilt tehtud Püünsis, 3 aastat tagasi, kuid tänahommikune vaatepilt oli sarnane.


neljapäev, 10. detsember 2009

Jõulusõim



Kindlasti õige paljud meist vihkavad jõule. Rahvakalendri järgi talvine pööripäev ja kristlaste jaoks Jeesuse sünnipäev on muutunud lihtsaks ettekäändeks õigustamaks labast ülemaailmset tarbimishullust. Tõsi, tänu masule on vähemalt minu arvates see aasta kuidagi palju vaiksem ja rahulikum. Või ainult tundub mulle nii? Tallinna linnavalitsuse tublid inimesed on aga Raekoja platsi lähistele üles seadnud huvitava teeviida. Kui inglisekeelset tõlget all poleks, oleks kõikidel jõulude vihkajatel koht kuhu koguneda ja kus oma jõuluvastast meelsust demonstreerida :)

neljapäev, 26. november 2009

Sisekosmos



Kes meist poleks seda filmi näinud. Solarise keskuses avatud näitusel on võimalik oma silmaga kaeda, millest me tehtud oleme ja millised me seestpoolt välja näeme. Kellel endal pole mahti minna või piletiraha liig kalliks peavad, võivad pilte vaadata ka siit:

reede, 6. november 2009

Tallinn täiega svingib



Eile toimus Tallinna volikogu uue kooseisu esimene istung, kus kohaloleva pressi tähelepanu köitis eelkõige peiupoisist keskerakonna ja pruudiloori näolt heitnud sotsiaaldemokraatide saadikud. Loe Askur Alase juttu siit ja vaata, millise hea töökoha sai linnavalitsuses Jüri Pihl! :)

esmaspäev, 2. november 2009

reede, 30. oktoober 2009

Värvilisem kui elu


Eks fototöötlusprogrammiga saab igasugu "imesid" korda saata... Olen siin värvide korrigeerimisega muidugi meelega vindi üle keeranud.



Originaalfail

Kakerdaja raba




esmaspäev, 26. oktoober 2009

Ajab üle



Ilmad on tatised. Kuivenduskraav minu maja taga on triiki vett täis. Matkarajad soodes ja rabades on kohati vee alla imetud. Kummik on nüüd kuiva jala sõber. Või kasuta liikumiseks transporti:)

kolmapäev, 30. september 2009

Neljakordne ime



Pühapäeval täienes meie "loomapark" nelja Jack Russell terjeri kutsikaga. Meie koduvalvur Silvi sai esimest korda emaks. Värskete pereliikmete nimed sündimise järjekorras siis sellised-Eevald, Ester, Eedu ja Elfriide. Pilte kutsikatest; Silvist ja isast. Viienädalaste kutsikate VIDEO. Kuue ja kaheksanädalased kutsikad



esmaspäev, 21. september 2009

Värav Tallinna



Kui Soomest tulev vodkaturist kogemata Tuukri tänaval asuva Alko viinalao taha  peaks sattuma, avaneks tema silmile mõneti ehk ootamatu vaatepilt-ühtäkki on moodne linnaarhitektuur asendunud uskumatu lagaplatsiga. Aastaid kasutuna seisev Tuukri ladude ala on muutunud kõrgeima ruutmeetrihinnaga prügilaks Eestis. Vaata fotosid:

neljapäev, 17. september 2009

Mida teeksid sina töötuna?



Eesti Ekspressi fototiim käis mööda eestit ja pildistas 10 töötu inimese tegemisi. Millest nad mõtlevad ja millega tegelevad, vaata siit

reede, 4. september 2009

Karl Vaino punker Kosel



Maris Sander kirjutab Eesti Ekspressis: MTÜ Valitsuse Varjend teeb korda ENSV tippjuhtkonna varjendi, mille pärl on Karl Vaino kabinet. Hallide korrusmajade ja parkivate autode vahel puhub kõle tuul; ühe maja trepil õiendab naispolitseinik telefoni teel mingi vandaalitsejaga; elektriliini küljes kõigub tuule käes kaks paari spordijalanõusid. Varjendi maapealseid sissepääse ega ventilatsiooniavasid ei pane siinses nõukamiljöös tähelegi.
Mis oligi selle rajamisel üks põhieesmärke. Et 1982. aastal ehitama hakatud varjendit õhust näha poleks, püstitati tema kohale kutsekool - teatavasti haiglatele ja koolimajadele kergekäeliselt pomme ei heideta.
Kose on Tallinnast sobival kaugusel - 40 kilomeetrit pealinnast pidi tagama piisava turvalisuse ning suhteliselt kiire pakkumineku võimaluse. Varjendi 144 ruumis oleksid sõjaolukorras peavarju saanud ENSV valitsuse, Ministrite Nõukogu ning EKP Keskkomitee liikmed.

Vaata lisaks minu pilte 

Ja Delfi videot

kolmapäev, 2. september 2009

Maailma suurim esimene klass?



Vähemalt Eesti suurim asub sel aastal Viimsi Keskkoolis, kus alustas eile kooliteed 165 koolijutsi. Sellise hulga laste äramahutamiseks komplekteeriti 7 esimest klassi-viimane neist lõpeb tähega G :)

reede, 28. august 2009

Justkui kanad õrrel



Ma ei tea, kas ainult mulle tundub nii, et tervet eestimaad on sel aastal tabanud kureuputus?

neljapäev, 27. august 2009

Nõrganärvilistele ei soovita



Palju toredaid inimesi ei kohta mitte ainult Lasnamäel. Ehk toredamadki elavad hoopis Läti piiri lähistel, Vastse-Roosa külas. Pildil malbe paar Metsavenna talu simmanilt:)

teisipäev, 18. august 2009

Nuditud salapära



Mnjah...Vaatasin puhkuse ajal n.ö värskelt (no nüüd küll juba aasta tagasi) avatud Piusa koopad üle. Ei noh, tõesti ühke euronormidele vastav sissepääs, "ülekrohvitud" võlvid-ikka selleks, et miski inimestele kaela ei sajaks. Ja paarkümmend meetrit kõndimismaad edasipääsu piiravate aedadeni. Arusaadav, et koobas muutus inimestele ohtlikuks aga et sissepääsu sinna niivõrd piirati, ei oleks uskunudki. Õnnelikud on need, kes jõudsid koobaste salapära enne nende sulgemist nautida. Mina nende seas. Muidu oleks jäänud tegemata ka see pilt.

esmaspäev, 17. august 2009

Nii nad kasvavad




Puhkasin elus esimest korda 3 nädalat ühtejutti! Oli päris viljakas periood, sai eesti autoga pea risti-põiki läbi sõidetud, käidud nii Seto-kui Virumaal, purjetatud ümber Hiiumaa, Peipsi ääres sibulat ja kurki-tomatit ostetud, Saaremaal veespordiga tegeletud, folgitatud Viljandis, koeraga Soomes peika juures käidud... Fotoaparaadi katsusin kui vähegi sai, fotokotti jätta. Kui puhkus siis puhkus. Vaid oma lapsi sai pildistatud. Kasvavad teised nii kiiresti, suurem läheb juba sügisel kooli. Muidu on teised just sellises eas, kus omavahelist nagistamist tuleb pea iga päev ja kordades ette. Tegelikult toredad koer-poisid mõlemad. Nagu me kõik omal ajal...

Pildil siis Kaspar ja Oliver, Võrumaa, Kaagu

teisipäev, 21. juuli 2009

Lahingusse halva ilma vastu




Just hakkas akna taga ragistama. Taevased väed paugutavad suurtükkidest.  Ribikardinatetagune sisehoov on muutunud veelgi pimedamaks kui tavaliselt. Ilm hirmutab. Ja ähvardab. Eesliinil on rünnakule asunud jalavägi. Esimesed tönsakad vihmapiisavad puurivad täishooga maad. Küllap lõhestavad taevast kusagil ka välgunooled. Seda ma oma töölaua tagant ei näe. Siin olen turvatud. Kuigi-kui maru jätkub, tuleks ka võitlusesse tormata, statiivi ja fotokaga. Esialgu korraldan maru vastu küberrünnaku. Päike vs. torm. Tundub, et vihmahoog annabki juba järele. Kahju tegelikult et mees-mehe vastu lahing hetkel ära jääb. Aga äikesevihmade oht lähipäevadel püsib. Lahinguväljal näeme!

teisipäev, 7. juuli 2009

Silmakirjalikkus



Majakõrgustest valimisreklaamidest oleme pääsenud. Nende asemel troonivad nüüd kommertsreklaamid, sest teadupärast loodus tühja kohta ei salli. Mõned reklaamid kutsuvad meid säästma, kokku hoidma, nende teostuse suurejoonelisus annab aga paradoksaalsel kombel just vastupidise signaali. Raiska, larista, ära hoia vahendeid kokku! Samas peab keegi  kõige selle ju kinni maksma. Äkki sina?

neljapäev, 2. juuli 2009

Parim valvur



...võib olla ka kass! Vähemalt selles kodutute poolt hõivatud elamises.

esmaspäev, 29. juuni 2009

Igipõline vastasseis


 


Kivisel mererannikul jalutades peab nüüd ettevaatlik olema. Esiteks võib kividele komistades kukkuda:) Hulga ehmatavam on aga tiirude rünnaku alla sattuda. Neil suurtel rännumeestel on nimelt praegu haudeaeg ja kamikadzeliku ennastsalgavusega aetakse pesa lähistelt minema nii kahejalgsed kui ka õhus tiirutavad elupõlised vaenlased hõbekajakad.

neljapäev, 25. juuni 2009

Hüljatud?



Loodusel on mitu palet. Ka piltpostkaardiliku kauni fassaadi varjus käib tegelikult iga päev julm olelusvõitlus. Õiguse eest olla, elada. Selle väikese sokupoisi avastasid metsamehed pea kuu aega tagasi murdunud kuuseladva alt. Kas oli ta ema poolt mingil põhjusel hüljatud või reageerisid metsamehed lihtsalt üle, ei tea keegi. Igastahes üles ta sealt korjati ja virumaa mehe Jüri  juurde kostile toodi. Et ehk oskab ta metssigu kasvatava mehena miskit ka metskitsetallega ette võtta. Jüri oli algul siiski puhta hädas. Lehmapiimaga toitmisest ei tulnud miskit välja. Siis meenus Jürile, et külanaabril on lüpsis kits. Kauge sugulase piima limpsib sokupoiss heameelega lutipudelist küll. Ja ampsab purustatud vilja peale. On igati kraps ja kepsakas. Jüri tahaks, et kitsepoiss ikka lõpuks tee metsa tagasi leiaks. Kuid kas kord juba inimestega harjunud loom metsas enam püsib?

esmaspäev, 22. juuni 2009

Käes on jälle suvi




Eile lõi kevad suvega käed. Toimus vahetus. Ja justkui väärt diili kinnituseks lubatakse meile ka kena suvist nädalat. Mereäär on juba ilusaid ilmu nautivaid väikeseid põnne täis.

reede, 19. juuni 2009

Rebaseperel hommikusöögiks metskitsetall-viimane



Nii. Nüüd on see siis läbi. Pojad on pesast "lennanud". Sellel uruesisel rajal vohab juba kõrge rohi.  Jääb loota, et ka järgmine aasta siin jälle elu keeb. Ja ehk saab siis ka paremaid pilte:)

PS! Sain täna(25.06) kinnitust, et kogu pesakond on hää tervise juures! Nimelt hullasid pojad ema järelvalve all varahommikul pesa lähistel heinamaal. Kõik kolm kutsikat. Kahjuks polnud fotokat kaasas... :(

kolmapäev, 17. juuni 2009

Üks väike pöiasirutus...



Metsarahval on praegu kiire aeg. Õppimiseks pole enam aega, jäänud on vaid viimne lihv. Tantsupidu pole enam kaugel!

Eile, Variku küla lähistel, Läänemaal

reede, 12. juuni 2009

Rebaseperel hommikusöögiks metskitsetall vol.5



Poolteist nädalat olen lasknud rebastel rahulikult elada. Ehk siis pole neid fotokaga kiusamas käinud. Aegajalt olen kaugelt ikka näinud pesa juures liikumist. Sellel nädalal otsustasin mõned värsked pildid teha. Esmane tähelepanek on selline, et tüübid on väga ettevaatlikuks muutunud. Vast mingi kolm raksu järjest tulin tühjadega pihkudega tagasi. Kui nägingi, siis pildistada ikka ei saanud. Ega pole ka imestada-märkamatult on väikesed kutsikad "veninud" noorukiteks. Pikkade kehadega, samas kleenukesed. Kuigi söögiga neil vist jätkuvalt probleeme pole, hetkel vedeleb pesa juures üks lamba pea, nüüdseks enam-vähem ilusasti ka puhtaks näritud. Pakun et see on tulnud samast kohst, kust oli 2 nädalat tagasi pärit too sisikonnatükk. Aga kas kõik kutsikad ka alles on, pole kindel. Olen eemalt näinud korraga maksimaalselt kahte kutsikat koos, viimastel päevadel ainult ühte. Vana rebane on ka pidevalt minu käikude ajal ära olnud. Ainult täna sattusin talle mõneti ootamatult peale. Lähenesin nimelt pesale sedakorda esmakordselt põhjast ja hoidsin fotokat silme ees. Lihtsalt sellepärast, et selles kohas armastavad aegajalt ka kitsed süüa. Et äkki saab kitse vähemalt peale. Aga kitse asemel silkas mu eest läbi hoopis vana rebane, õnneks jõudsin mõned pildid isegi et teha.








Ja üle tüki aja nägin ka poega kivihunnikus uudistamas, enne kui vana rebane jälle tõsisemalt häiret andis.








Eemaldusin siis vana rebase meeleheaks tema kannul pesa juurest ja kordus jälle samasugune kassi-hiire mäng. Selles kohas on alusmets väga tihe ja pime, maapind soine, kaua ma tema järel liikuda ei saanud, olin kahjuks ilma kummikuteta. Aga mõned pildid passivast-kräunuvast rebasemammist ikka sain.

neljapäev, 11. juuni 2009

Kus elab hr. Anti Depressanti?


Kõndides mööda Tuukri tänavat, leiad end mingil hetkel silmitsi aknaga, mis kutsub stressiga võitlema. Paraku mõjub selline aknakujundus pigem stressi tekitavalt.



Aga täpselt teisel pool tänavat seisab vana ja räämas puumajalobudik, mille üks lillehteis aken rahustab kordades effektiivsemalt kui medikamendid ja meditsiinilised protseduurid.

neljapäev, 4. juuni 2009

Eesti lipp 125!



Olen ise nõukaajast pärit maalaps ja omaaegsest punasest riiklikust sümboolikast iseenesestmõistetavalt lugu ei pidanud. Ei mäleta ka kedagi oma sõpradest punalipukesi lehvitamas. Ega olnud siis sellist kommetki vist. Ainult suure oktoobrirevolutsiooni aastapäeval ja võidupühal. Aga neid "pühi" meil maal suurelt ei peetud, paraadi vaatasime küll telekast kuid pigem poisilikust huvist sõjatehnika vastu.
Seda südantsoojendavam on jälgida oma laste arengut, kuidas nad on õppinud armastama oma kodumaad ja austama sinimustvalget lippu.

Meie kodu sisekujunduselementideks on kogu aeg olnud kaks väikest eesti lipukest, üks lausa ise värvilistest paberitest valmistatud. Ja suure lipu heiskamine on muutunud toiminguks, milles ka kõige väiksem kätepaar ilmtingimata osalema peab.

Väikest pildivalikut näed aga siit

esmaspäev, 1. juuni 2009

Rebaseperel hommikusöögiks metskitsetall vol.4


Rebasepere koduks olev kivihunnik on tegelikult suhteliselt käidavas kohas, napilt 300 meetri kauguselt väikesest asfaltkattega teest, mida mööda käin oma koeraga pea igal hommikul jalutamas. Seetõttu on silmi kissitades võimalik märgata ka liikumist pesa juures. Paaril viimasel päeval valitses seal aga vaikus. Isegi asja lähemalt uurides, nüüd juba koos fotokaga ja ilma koerata loomulikult, jäin 3 korda järjest tühjade pihkudega. Vanast rebasest ei jälgegi, kutsikates samuti, kuigi olin pesani hiilinud erakordse ettevaatlikusega. Olin juba natike mures, pesa hülgamiseks oli aeg vist veel liig varajane, loodetavasti ei ole miskit juhtunud rebasemammaga. Reede hommikul aga oli juba kaugele näha kivihunniku otsas kükitavat vana rebast koos pojaga-vaatepilt, mida minusugusel algajal "loodusfotograafil" tõenäoliselt veel niipea mälukaardile salvestada ei õnnestu. Esiteks puudub mul pikalt distantsilt pildistamiseks vajalik optika ja ilmselt oleks vajalik ka parimate hetkete jäädvustamiseks suuremat pühendumist ja varjet. Pealegi teen nii järjepidevat rebasevaatlust sel aastal esmakordselt, õpin, kasvan ja arenen piltlikult öeldes koos rebasekutsikatega. Ehk järgmine aasta saab asja juba tõsisemalt ja professionaalsemalt ette võtta. Igastahes-viisin koera ruttu koju, tõmbasin oma laigulise sõjaväevormi selga, fotokas kätte ja metsa tagasi. Vana rebast polnud märgata, küll aga ühte poega pesa lähistel. Distants oli liig pikk hetkel kasutada olnud 200mm optika jaoks, kuid tegin kiirelt ühe pildi siiski ära-saaks üle tüki aja miskitki pildile :) Seetõttu on see pilt siin ka tugevalt välja cropitud. Kutsikas lippas pessa.


Mõne aja pärast ilmus pesaäärsest võsast nähtavale ka vana rebane, kahjuks küll pildistamiseks täiesti ebasobivas kohas. Peagi olin avastatud, poegadele häire antud ja metsa punutud. Enam polnud mõtet pesa juures passida, äkki saab hoopis vana rebasest metsas veel mõne pildi? Tõusin, et mammile järgneda, kui märkasin pesa lähistel mingit nutsakat. No nii, sedakorda oli kutsikatele maiustamiseks mingi looma siseorganid kohale tassitud! Vana rebane mind metsas täna väga ligidale ei lasknud, ühe pildi siiski tegin.


Vahelduseks pildistasin ka lepikualust lillemerd-ehk mõni teine loodust vähe paremini tundev mees oskab öelda, mis taimedega tegemist. Vabandan siinkohal oma võhiklikkuse pärast :)


Hoopis ahvatlevam tundus aga selle toiduportsu juures passida. Tegin kiire koduskäigu, et rebased rahuneksid ja ja hiilisin paarikümne minuti pärast tagasi. Tegelikult on pesale läheneda suhteliselt keeruline, kas üle lageda välja või läbi metsa. Metsas reedaksin ennast kohe, seega olen alati otsustanud heinamaa kasuks. Olin juba 100 meetri kaugusel pesast kui järsku avastasin päikesevarjus istuva vana rebase...Ja mina olen keset aasa...pagan! Kangestusin kivina ja olin täiesti kindel, et kohe mind märgatakse! Õigemini, kuidas mind siiani üleüldse pole veel avastatud! Rebane vaatas laisalt ringi- ja ka minu poole...tõusis püsti ja lonkis rahulikult kivihunniku taha. Ei ole võimalik-ta ei näinudki mind! Hiilisin kiirelt harjumuspärasesse varitsuspaika ja hoidsin kivihunnikul silma peal. Kogemustest juba teadsin, et iga hetk võib rohust nähtavale ilmuda vana rebane. Kuid ei midagi. Ju läks ikka metsa. Arvates, et kaotada pole midagi, võtan vastu pöörase otsuse-liikuda risti pesa eest läbi ja istuda metsaservale, näoga pesa sissepääsu poole, sisikonnast napilt 20 meetri kaugusele. Ja üleüldsegi mitte varjuda. Istusin samblale ja toetasin selja vastu kasepuud. Automaatteravustamise lülitasin välja, sest olen märganud, et vana rebane kuuleb imehästi ära ka 100 meetri pealt selle objektiivisisese vaikse teravustamismootori surina.  Ootan. Statiivi mul pole ja kaua silme ees fotokat hoida ei jõua. Toetan toru sülle...ja näen rohus liikumist. Vana rebane tuleb otse minu ja sisikonna poole. Pagan, on juba hilja fotokat tõsta. Juba ongi rebane võsast väljas oma söögi juures. Võimas ja samas uskumatu tunne on näha nii ettevaatlikku metslooma endast kõigest 20 meetri kaugusel. Seda enam et ma ei olnud ka kuskil varjes ega isegi mitte puu taga peidus! Esimest korda neid rebaseid pildistades tunnen kuidas süda puperdab ja adrenaliinitulv pähe lööb. Rebane haarab sisikonna suhu, suleb hetkeks silmad, mina aga võtan riski ja tõstan fotoaparaadi palge. Veab, ta pole mind ikka veel märganud! Kaugus on vale, pilt udune, kui jõuan imekombel käsitsi tervustada. 1-2-3-4-1-2-3-4 -annan kaks neljast kiirvalangut. Rebane vaatab mulle üllatunult otsa ja läinud ta ongi. Sama vaikselt kui tuli.

kolmapäev, 27. mai 2009

Teokäigul edasi




Teol tagurpidikäik puudub. Seepärast liigub ta ainult edasi. Loodetavasti liigub vähemasti aeglaselt kuid visalt edasi ka Eesti majandus. Kuigi lätlasi ähvardatakse sügisest talongisüsteemiga...

reede, 22. mai 2009

Rebaseperel hommikusöögiks metskitsetall vol.3



Pidasin pausi üle nädala. No oli tegemisi, vahepeal olin kodunt ära ka. Ja ehk pole hea ka rebaseid liig tihti häirida. Las toimetavad omaette ja õpivad elutarkusi ema seltsis :) Täna hommikul kattis aga maad kaste ning mõtlesin, et viskan rebastele pilgu peale. Pesa on paraku metsavarjulises kohas, nii et pildid päikese-sillerdavas hommikukasteses rohus ringi tatsavatest rebastest jäid ära. Ja üleüldse teevad nad omi käike pesast aina kaugemale, metsas ringi kolades. Eks uudishimu ja avastamistung suurenevad võrdeliselt vanuse lisandumisega. Ilmselt saab sellest aru ka rebasemampsel, sest täna andis ta oma hakitut hoitussignaali peale minu avastamist õige pikalt ja pidevalt. Sellele vaatamata käisid rebasepoisid mitu korda pesast väljas uudistamas. Tõsi küll, kivide vahelt pisteti välja vaid pea aga reaalse ohu korral võiks ilmselt saatuslikuks saada ka selline tegevus. Ausalt öelda ei paistnud täna liigse valvsusega silma ka vana rebane ise. Nägin teda metsast pesa poole tulemas. Sättisin end valmis lootuses, et kohe-kohe ilmub ta pesa sissekäigu juurde. Aga ilmselt tuulevaikusest johtuv lõhnade puudus ja pesa lähistel lakkamatult kukkuv kägu uinutasid rebasemammi valvsuse niivõrd, et endalegi ootamatult avastasin ta järsku 5 meetri kaugusel enda selja tagant. Ta oli otsustanud lihtsalt rebaseuruks olevale kivihunnikule ringi peale teha ja nii ta minu vahetusse lähedusse sattuski.