nii

Kõik siinsed fotod ja videod on autorikaitse objektid

esmaspäev, 27. aprill 2009

23 aastat rahumeelse aatomi surmahaardes. Tsernobõl





26 aprilli varahommik, aasta on 1986. Olen juba 9 päeva Nõukogude Armees aega teenimas. Tšehhoslovakkias, Kurzi Vodi nimelises endises külakeses, milles laiutavad vene väekontingendi kolm pataljoni. See paik jääb mulle koduks järgnevaks kaheks aastaks. Kell on 7 hommikul ja pataljon koguneb staabi ette väljakule igahommikuseks rivistuseks.

On rõske ja niiske, kasarmud on mattunud paksu udusse. Loetakse ette viimaseid tsentraalgrupi vägede uudiseid. Kuskil on ajateenija end valvepostil surnuks tulistanud. Kuskil on staabikirjutaja öötöö käigus tukkuma jäänud ja sulepeaga endal silma välja torganud. Poisid nihelevad- ei midagi uut ja huvitavat, saaks juba minema...Samasuguse kiretusega antakse edasi ka teadanne kaugelt kodumaalt. Ei saa ma veel täpselt kogu venekeelsest jutust aru, kuid põhiline jõuab siiski kohale-kuskil Ukrainas, Tsernobõlis, on plahvatanud tuumaelektrijaam. Nojah, mis siis, kehitatakse ümberingi õlgu. Ikka juhtub. Ei taju ka mina olukorra erilisust. Seda enam et ega sündmusest palju rohkem ju ka ei räägita. Vremja vist näitab neid kuulsaid, kopterilt filmituid kaadreid õhkulennanud reaktori kohalt. Ei oska mina nendele kopteripilootidele kaasa tunda, ei aimagi, et vennikesed on tõenäoliselt õige pea surmalapsed. Ja ilmselt ei kujutanud vägagi paljud inimesed ette, mida tähendab kiiritus, radiatsioon... Ja kuhu surmalõksu mobiliseeriti teiste seas ka tuhanded eesti mehed, õnnetuse tagajärgi likvideerima.


Hetkel oleme jälle valikute ees. Vajame energeetilist sõltumatust, eriti just Venemaast. Põlevikivist energiatootmine on keskkonnavaenulik ja kulukas ning ega neid ressursse ka lõpmatuseni jagu. Märksa ökoloogilisema tuuleenergia kasutamiseks tuleks terve Eesti rannik inetuid tuulegeneraatoreid täis pikkida. Ei taha keegi selliste monstrumite läheduses elada, esimesed suuremad protestid tuuleparkide vastu on Hiiumaalt Tallinnani juba kosta. Ja kui palju veel linde nende gereraatorite labade vahel oma elu lõpetavad, on raske ennustada. Seda hoogsamalt surutakse meile peale mõtet meie oma väikesest ja ilusast tuumaelektrijaamast. Kaasaegsed tuumajaamad pidid ju ka kõik väga lollikindlad ja ohutud olema. Kas ikka tõesti? Mercedes pidi ka autode seas kvaliteedimärk olema, tegelikkuses aga lagunevad selle firma autod nagu kõik teised. Ilmselt on kõige ohtum tuumajaam siiski olematu tuumajaam, piisab vaid ühest veast, ebameeldivate asjaolude kokkusattumisest ja tagajärjed võivad olla SELLISED(klikka!)



teisipäev, 21. aprill 2009

Parkimiskontrolör



Olin eile autoga Helsingis ja tegin vahepeal sadama parklas aega parajaks. Õige pea võttis auto kõrval, nii 2 meetri kaugusel, koha sisse üks kajakas. Vahtis aga hoolega minu poole, küllap ootas kerget ja kiiret kõhutäit. Või valvas, et ma ikka parkimispileti järele liduksin. Igastahes oli see tema territoorium, oli näha, et ta on siin boss. Ja kõik lähenevad liigikaaslastest konkurendid aeti kisa ja sõimuga minema :)

laupäev, 11. aprill 2009

Munadepühad





Nõukaaja- ja"töölis-talupoja perest"pärit lapsena ei teadnud ma lihavõttepühadest midagi. Oli vaid munadepüha, kui koos emaga värvisime mune-küll sibulakoorte, küll villase lõngaga ja mis päädis hasartse munade koksimisega. Pashat meie peres ei tehtud kunagi ja ilmselt sellepärast ei oska ma sellest lugu pidada ka praegu. Tegelikult on kummaline, kuidas muidu usukauge eestlane jõulude ajal kirikuid ummistab ja lihavõtte-ehk siis ülestõusmispühade rituaale täidab-tõsi küll, valikuliselt. Ise naudin ma neil puhkudel pigem riigi poolt antud vabu päevi. Ja lapsed, nagu ma isegi omal ajal, saavad vahelduseks mökerdada värvidega ja pidada "munasõda" :)

kolmapäev, 8. aprill 2009

Grillihooaja avapauk



Ilmaennustajad lubavad nädala lõpuks suvisemaid soojakraade, mis toovad viimaste päevade udupilvedele vahelduseks päikest ja grill-liha lõhna. Ja loodetavasti saavad lõpuks jäävabaks ka viimsi poolsaare savipinnased metsaalused, tehes teed tärkavatele sinililledele.

kolmapäev, 1. aprill 2009

Vaikelu



Kevadpäev Saaremaal, Sõrve Sääres. Päike paistab, tuul on just vaibunud, lõokene siristab taevas ja põhja-ja lõunapoolt tulevad lained ristavad oma harjad sääre tipus. Majakat ümbritsevad vanad ja mahajäetud nõukogudeaegsed hooned. Ühest purukslöödud aknast avaneb kummastav vaatepilt-olen korraga justkui teatrilavale sattunud. Tagasihoidlikult kaetud laud, minimalistlik lavakujundus. On tunne et kohe-kohe sisenevad kõrvaltoast näitlejad. Kas siis majakavaht või vene piirivalveohvitser...