nii

Kõik siinsed fotod ja videod on autorikaitse objektid

esmaspäev, 1. juuni 2009

Rebaseperel hommikusöögiks metskitsetall vol.4


Rebasepere koduks olev kivihunnik on tegelikult suhteliselt käidavas kohas, napilt 300 meetri kauguselt väikesest asfaltkattega teest, mida mööda käin oma koeraga pea igal hommikul jalutamas. Seetõttu on silmi kissitades võimalik märgata ka liikumist pesa juures. Paaril viimasel päeval valitses seal aga vaikus. Isegi asja lähemalt uurides, nüüd juba koos fotokaga ja ilma koerata loomulikult, jäin 3 korda järjest tühjade pihkudega. Vanast rebasest ei jälgegi, kutsikates samuti, kuigi olin pesani hiilinud erakordse ettevaatlikusega. Olin juba natike mures, pesa hülgamiseks oli aeg vist veel liig varajane, loodetavasti ei ole miskit juhtunud rebasemammaga. Reede hommikul aga oli juba kaugele näha kivihunniku otsas kükitavat vana rebast koos pojaga-vaatepilt, mida minusugusel algajal "loodusfotograafil" tõenäoliselt veel niipea mälukaardile salvestada ei õnnestu. Esiteks puudub mul pikalt distantsilt pildistamiseks vajalik optika ja ilmselt oleks vajalik ka parimate hetkete jäädvustamiseks suuremat pühendumist ja varjet. Pealegi teen nii järjepidevat rebasevaatlust sel aastal esmakordselt, õpin, kasvan ja arenen piltlikult öeldes koos rebasekutsikatega. Ehk järgmine aasta saab asja juba tõsisemalt ja professionaalsemalt ette võtta. Igastahes-viisin koera ruttu koju, tõmbasin oma laigulise sõjaväevormi selga, fotokas kätte ja metsa tagasi. Vana rebast polnud märgata, küll aga ühte poega pesa lähistel. Distants oli liig pikk hetkel kasutada olnud 200mm optika jaoks, kuid tegin kiirelt ühe pildi siiski ära-saaks üle tüki aja miskitki pildile :) Seetõttu on see pilt siin ka tugevalt välja cropitud. Kutsikas lippas pessa.


Mõne aja pärast ilmus pesaäärsest võsast nähtavale ka vana rebane, kahjuks küll pildistamiseks täiesti ebasobivas kohas. Peagi olin avastatud, poegadele häire antud ja metsa punutud. Enam polnud mõtet pesa juures passida, äkki saab hoopis vana rebasest metsas veel mõne pildi? Tõusin, et mammile järgneda, kui märkasin pesa lähistel mingit nutsakat. No nii, sedakorda oli kutsikatele maiustamiseks mingi looma siseorganid kohale tassitud! Vana rebane mind metsas täna väga ligidale ei lasknud, ühe pildi siiski tegin.


Vahelduseks pildistasin ka lepikualust lillemerd-ehk mõni teine loodust vähe paremini tundev mees oskab öelda, mis taimedega tegemist. Vabandan siinkohal oma võhiklikkuse pärast :)


Hoopis ahvatlevam tundus aga selle toiduportsu juures passida. Tegin kiire koduskäigu, et rebased rahuneksid ja ja hiilisin paarikümne minuti pärast tagasi. Tegelikult on pesale läheneda suhteliselt keeruline, kas üle lageda välja või läbi metsa. Metsas reedaksin ennast kohe, seega olen alati otsustanud heinamaa kasuks. Olin juba 100 meetri kaugusel pesast kui järsku avastasin päikesevarjus istuva vana rebase...Ja mina olen keset aasa...pagan! Kangestusin kivina ja olin täiesti kindel, et kohe mind märgatakse! Õigemini, kuidas mind siiani üleüldse pole veel avastatud! Rebane vaatas laisalt ringi- ja ka minu poole...tõusis püsti ja lonkis rahulikult kivihunniku taha. Ei ole võimalik-ta ei näinudki mind! Hiilisin kiirelt harjumuspärasesse varitsuspaika ja hoidsin kivihunnikul silma peal. Kogemustest juba teadsin, et iga hetk võib rohust nähtavale ilmuda vana rebane. Kuid ei midagi. Ju läks ikka metsa. Arvates, et kaotada pole midagi, võtan vastu pöörase otsuse-liikuda risti pesa eest läbi ja istuda metsaservale, näoga pesa sissepääsu poole, sisikonnast napilt 20 meetri kaugusele. Ja üleüldsegi mitte varjuda. Istusin samblale ja toetasin selja vastu kasepuud. Automaatteravustamise lülitasin välja, sest olen märganud, et vana rebane kuuleb imehästi ära ka 100 meetri pealt selle objektiivisisese vaikse teravustamismootori surina.  Ootan. Statiivi mul pole ja kaua silme ees fotokat hoida ei jõua. Toetan toru sülle...ja näen rohus liikumist. Vana rebane tuleb otse minu ja sisikonna poole. Pagan, on juba hilja fotokat tõsta. Juba ongi rebane võsast väljas oma söögi juures. Võimas ja samas uskumatu tunne on näha nii ettevaatlikku metslooma endast kõigest 20 meetri kaugusel. Seda enam et ma ei olnud ka kuskil varjes ega isegi mitte puu taga peidus! Esimest korda neid rebaseid pildistades tunnen kuidas süda puperdab ja adrenaliinitulv pähe lööb. Rebane haarab sisikonna suhu, suleb hetkeks silmad, mina aga võtan riski ja tõstan fotoaparaadi palge. Veab, ta pole mind ikka veel märganud! Kaugus on vale, pilt udune, kui jõuan imekombel käsitsi tervustada. 1-2-3-4-1-2-3-4 -annan kaks neljast kiirvalangut. Rebane vaatab mulle üllatunult otsa ja läinud ta ongi. Sama vaikselt kui tuli.

1 kommentaar:

erko ütles ...

Tekst on sama hea kui fotod, mõnus on lugeda.
Mina seda optika puudumist miinuseks ei peaks, kliiniliselt puhta taustaga lähivõtteid loomadest/lindudest on looduspilt.ee küllastumiseni täis aga häid loomade keskkonnapilte on väga vähe. Siinne teine pilt vanarebasest metsa all on minu silmis täiesti suurepärane.