nii

Kõik siinsed fotod ja videod on autorikaitse objektid

esmaspäev, 29. juuni 2009

Igipõline vastasseis


 


Kivisel mererannikul jalutades peab nüüd ettevaatlik olema. Esiteks võib kividele komistades kukkuda:) Hulga ehmatavam on aga tiirude rünnaku alla sattuda. Neil suurtel rännumeestel on nimelt praegu haudeaeg ja kamikadzeliku ennastsalgavusega aetakse pesa lähistelt minema nii kahejalgsed kui ka õhus tiirutavad elupõlised vaenlased hõbekajakad.

neljapäev, 25. juuni 2009

Hüljatud?



Loodusel on mitu palet. Ka piltpostkaardiliku kauni fassaadi varjus käib tegelikult iga päev julm olelusvõitlus. Õiguse eest olla, elada. Selle väikese sokupoisi avastasid metsamehed pea kuu aega tagasi murdunud kuuseladva alt. Kas oli ta ema poolt mingil põhjusel hüljatud või reageerisid metsamehed lihtsalt üle, ei tea keegi. Igastahes üles ta sealt korjati ja virumaa mehe Jüri  juurde kostile toodi. Et ehk oskab ta metssigu kasvatava mehena miskit ka metskitsetallega ette võtta. Jüri oli algul siiski puhta hädas. Lehmapiimaga toitmisest ei tulnud miskit välja. Siis meenus Jürile, et külanaabril on lüpsis kits. Kauge sugulase piima limpsib sokupoiss heameelega lutipudelist küll. Ja ampsab purustatud vilja peale. On igati kraps ja kepsakas. Jüri tahaks, et kitsepoiss ikka lõpuks tee metsa tagasi leiaks. Kuid kas kord juba inimestega harjunud loom metsas enam püsib?

esmaspäev, 22. juuni 2009

Käes on jälle suvi




Eile lõi kevad suvega käed. Toimus vahetus. Ja justkui väärt diili kinnituseks lubatakse meile ka kena suvist nädalat. Mereäär on juba ilusaid ilmu nautivaid väikeseid põnne täis.

reede, 19. juuni 2009

Rebaseperel hommikusöögiks metskitsetall-viimane



Nii. Nüüd on see siis läbi. Pojad on pesast "lennanud". Sellel uruesisel rajal vohab juba kõrge rohi.  Jääb loota, et ka järgmine aasta siin jälle elu keeb. Ja ehk saab siis ka paremaid pilte:)

PS! Sain täna(25.06) kinnitust, et kogu pesakond on hää tervise juures! Nimelt hullasid pojad ema järelvalve all varahommikul pesa lähistel heinamaal. Kõik kolm kutsikat. Kahjuks polnud fotokat kaasas... :(

kolmapäev, 17. juuni 2009

Üks väike pöiasirutus...



Metsarahval on praegu kiire aeg. Õppimiseks pole enam aega, jäänud on vaid viimne lihv. Tantsupidu pole enam kaugel!

Eile, Variku küla lähistel, Läänemaal

reede, 12. juuni 2009

Rebaseperel hommikusöögiks metskitsetall vol.5



Poolteist nädalat olen lasknud rebastel rahulikult elada. Ehk siis pole neid fotokaga kiusamas käinud. Aegajalt olen kaugelt ikka näinud pesa juures liikumist. Sellel nädalal otsustasin mõned värsked pildid teha. Esmane tähelepanek on selline, et tüübid on väga ettevaatlikuks muutunud. Vast mingi kolm raksu järjest tulin tühjadega pihkudega tagasi. Kui nägingi, siis pildistada ikka ei saanud. Ega pole ka imestada-märkamatult on väikesed kutsikad "veninud" noorukiteks. Pikkade kehadega, samas kleenukesed. Kuigi söögiga neil vist jätkuvalt probleeme pole, hetkel vedeleb pesa juures üks lamba pea, nüüdseks enam-vähem ilusasti ka puhtaks näritud. Pakun et see on tulnud samast kohst, kust oli 2 nädalat tagasi pärit too sisikonnatükk. Aga kas kõik kutsikad ka alles on, pole kindel. Olen eemalt näinud korraga maksimaalselt kahte kutsikat koos, viimastel päevadel ainult ühte. Vana rebane on ka pidevalt minu käikude ajal ära olnud. Ainult täna sattusin talle mõneti ootamatult peale. Lähenesin nimelt pesale sedakorda esmakordselt põhjast ja hoidsin fotokat silme ees. Lihtsalt sellepärast, et selles kohas armastavad aegajalt ka kitsed süüa. Et äkki saab kitse vähemalt peale. Aga kitse asemel silkas mu eest läbi hoopis vana rebane, õnneks jõudsin mõned pildid isegi et teha.








Ja üle tüki aja nägin ka poega kivihunnikus uudistamas, enne kui vana rebane jälle tõsisemalt häiret andis.








Eemaldusin siis vana rebase meeleheaks tema kannul pesa juurest ja kordus jälle samasugune kassi-hiire mäng. Selles kohas on alusmets väga tihe ja pime, maapind soine, kaua ma tema järel liikuda ei saanud, olin kahjuks ilma kummikuteta. Aga mõned pildid passivast-kräunuvast rebasemammist ikka sain.

neljapäev, 11. juuni 2009

Kus elab hr. Anti Depressanti?


Kõndides mööda Tuukri tänavat, leiad end mingil hetkel silmitsi aknaga, mis kutsub stressiga võitlema. Paraku mõjub selline aknakujundus pigem stressi tekitavalt.



Aga täpselt teisel pool tänavat seisab vana ja räämas puumajalobudik, mille üks lillehteis aken rahustab kordades effektiivsemalt kui medikamendid ja meditsiinilised protseduurid.

neljapäev, 4. juuni 2009

Eesti lipp 125!



Olen ise nõukaajast pärit maalaps ja omaaegsest punasest riiklikust sümboolikast iseenesestmõistetavalt lugu ei pidanud. Ei mäleta ka kedagi oma sõpradest punalipukesi lehvitamas. Ega olnud siis sellist kommetki vist. Ainult suure oktoobrirevolutsiooni aastapäeval ja võidupühal. Aga neid "pühi" meil maal suurelt ei peetud, paraadi vaatasime küll telekast kuid pigem poisilikust huvist sõjatehnika vastu.
Seda südantsoojendavam on jälgida oma laste arengut, kuidas nad on õppinud armastama oma kodumaad ja austama sinimustvalget lippu.

Meie kodu sisekujunduselementideks on kogu aeg olnud kaks väikest eesti lipukest, üks lausa ise värvilistest paberitest valmistatud. Ja suure lipu heiskamine on muutunud toiminguks, milles ka kõige väiksem kätepaar ilmtingimata osalema peab.

Väikest pildivalikut näed aga siit

esmaspäev, 1. juuni 2009

Rebaseperel hommikusöögiks metskitsetall vol.4


Rebasepere koduks olev kivihunnik on tegelikult suhteliselt käidavas kohas, napilt 300 meetri kauguselt väikesest asfaltkattega teest, mida mööda käin oma koeraga pea igal hommikul jalutamas. Seetõttu on silmi kissitades võimalik märgata ka liikumist pesa juures. Paaril viimasel päeval valitses seal aga vaikus. Isegi asja lähemalt uurides, nüüd juba koos fotokaga ja ilma koerata loomulikult, jäin 3 korda järjest tühjade pihkudega. Vanast rebasest ei jälgegi, kutsikates samuti, kuigi olin pesani hiilinud erakordse ettevaatlikusega. Olin juba natike mures, pesa hülgamiseks oli aeg vist veel liig varajane, loodetavasti ei ole miskit juhtunud rebasemammaga. Reede hommikul aga oli juba kaugele näha kivihunniku otsas kükitavat vana rebast koos pojaga-vaatepilt, mida minusugusel algajal "loodusfotograafil" tõenäoliselt veel niipea mälukaardile salvestada ei õnnestu. Esiteks puudub mul pikalt distantsilt pildistamiseks vajalik optika ja ilmselt oleks vajalik ka parimate hetkete jäädvustamiseks suuremat pühendumist ja varjet. Pealegi teen nii järjepidevat rebasevaatlust sel aastal esmakordselt, õpin, kasvan ja arenen piltlikult öeldes koos rebasekutsikatega. Ehk järgmine aasta saab asja juba tõsisemalt ja professionaalsemalt ette võtta. Igastahes-viisin koera ruttu koju, tõmbasin oma laigulise sõjaväevormi selga, fotokas kätte ja metsa tagasi. Vana rebast polnud märgata, küll aga ühte poega pesa lähistel. Distants oli liig pikk hetkel kasutada olnud 200mm optika jaoks, kuid tegin kiirelt ühe pildi siiski ära-saaks üle tüki aja miskitki pildile :) Seetõttu on see pilt siin ka tugevalt välja cropitud. Kutsikas lippas pessa.


Mõne aja pärast ilmus pesaäärsest võsast nähtavale ka vana rebane, kahjuks küll pildistamiseks täiesti ebasobivas kohas. Peagi olin avastatud, poegadele häire antud ja metsa punutud. Enam polnud mõtet pesa juures passida, äkki saab hoopis vana rebasest metsas veel mõne pildi? Tõusin, et mammile järgneda, kui märkasin pesa lähistel mingit nutsakat. No nii, sedakorda oli kutsikatele maiustamiseks mingi looma siseorganid kohale tassitud! Vana rebane mind metsas täna väga ligidale ei lasknud, ühe pildi siiski tegin.


Vahelduseks pildistasin ka lepikualust lillemerd-ehk mõni teine loodust vähe paremini tundev mees oskab öelda, mis taimedega tegemist. Vabandan siinkohal oma võhiklikkuse pärast :)


Hoopis ahvatlevam tundus aga selle toiduportsu juures passida. Tegin kiire koduskäigu, et rebased rahuneksid ja ja hiilisin paarikümne minuti pärast tagasi. Tegelikult on pesale läheneda suhteliselt keeruline, kas üle lageda välja või läbi metsa. Metsas reedaksin ennast kohe, seega olen alati otsustanud heinamaa kasuks. Olin juba 100 meetri kaugusel pesast kui järsku avastasin päikesevarjus istuva vana rebase...Ja mina olen keset aasa...pagan! Kangestusin kivina ja olin täiesti kindel, et kohe mind märgatakse! Õigemini, kuidas mind siiani üleüldse pole veel avastatud! Rebane vaatas laisalt ringi- ja ka minu poole...tõusis püsti ja lonkis rahulikult kivihunniku taha. Ei ole võimalik-ta ei näinudki mind! Hiilisin kiirelt harjumuspärasesse varitsuspaika ja hoidsin kivihunnikul silma peal. Kogemustest juba teadsin, et iga hetk võib rohust nähtavale ilmuda vana rebane. Kuid ei midagi. Ju läks ikka metsa. Arvates, et kaotada pole midagi, võtan vastu pöörase otsuse-liikuda risti pesa eest läbi ja istuda metsaservale, näoga pesa sissepääsu poole, sisikonnast napilt 20 meetri kaugusele. Ja üleüldsegi mitte varjuda. Istusin samblale ja toetasin selja vastu kasepuud. Automaatteravustamise lülitasin välja, sest olen märganud, et vana rebane kuuleb imehästi ära ka 100 meetri pealt selle objektiivisisese vaikse teravustamismootori surina.  Ootan. Statiivi mul pole ja kaua silme ees fotokat hoida ei jõua. Toetan toru sülle...ja näen rohus liikumist. Vana rebane tuleb otse minu ja sisikonna poole. Pagan, on juba hilja fotokat tõsta. Juba ongi rebane võsast väljas oma söögi juures. Võimas ja samas uskumatu tunne on näha nii ettevaatlikku metslooma endast kõigest 20 meetri kaugusel. Seda enam et ma ei olnud ka kuskil varjes ega isegi mitte puu taga peidus! Esimest korda neid rebaseid pildistades tunnen kuidas süda puperdab ja adrenaliinitulv pähe lööb. Rebane haarab sisikonna suhu, suleb hetkeks silmad, mina aga võtan riski ja tõstan fotoaparaadi palge. Veab, ta pole mind ikka veel märganud! Kaugus on vale, pilt udune, kui jõuan imekombel käsitsi tervustada. 1-2-3-4-1-2-3-4 -annan kaks neljast kiirvalangut. Rebane vaatab mulle üllatunult otsa ja läinud ta ongi. Sama vaikselt kui tuli.