nii

Kõik siinsed fotod ja videod on autorikaitse objektid

Kolmapäev, 25. veebruar 2009

Vastlaliug




Ilumäe-mehel Tiidul on täna tõeline pidupäev! Nagu shampoonirekaamis-two in one! Sest ega igal aastal pole sellist vedamist, et vabariigi aastapäev ühtiks vastlapäevaga. Seetõttu sai ka vastlasõiduks kasutatav soome kelk sinimustvalgega kaunistatud.

Iseseisvuspäev





Paraad toimus sedakorda siis Narvas. Rahvast oli palju, kuid meeleolu oli... Marssivaid sõdureid ja möödavuravat sõjatehnikat vaadati vaikides, justkui okupante. Samas oldi telereporterite ja fotograafide tähelepanust meelitatud, poseeriti meelsasti ja lausa paluti pildile jäädvustamist.

Liikuvaid pilte näed lisaks SIIT

Esmaspäev, 23. veebruar 2009

Igamehe saar



Kui öeldakse et soomes on igal mehel oma saar, siis eestis jätkub neid vast ainult kaatri- ja jahiomanikele- kokku on meil saari umbes 1500. Õnneks on Püünsi külas, otse Rohuneeme poe vastas väike Pandju saar, mida võib vabalt igamehe saareks nimetada. Just sellepärast, et saarele pääsemiseks pole vaja muud teha, kui vaid põlvini ulatuvas vees veidike omaenda jalavaeva kulutada. Siis kui lubatud. Sest kevad-suvisel ajal muutub saar suureks merelindude pesitsuspaigaks ja iga saarelekippuja saab linnuparvede poolt mandrile tagasi tõrjutud. Talvisel ajal on pääs saarele aga lausa kuninglik. Tõsi küll- ilma punase vaibata, kuid ilmataadi poolt meisterlikult jääkamakatest plaaditud jäätee teeks kadedaks ka iga hiidlase:)

Reede, 20. veebruar 2009

Päikeseloojang



No ei ole siin hingematvat merevaadet...ega maalilist rabamaastikku...Kõigest väike külakolgas Imavere oma tossavate korstnatega :)

Neljapäev, 19. veebruar 2009

Neljapäev, 12. veebruar 2009

Tänapäeva mehed-kas väljasuremisele määratud liik?




Sain eelmine nädal ülesandeks teha pilt Janek Mäggist, tema enda kirjutatud loo juurde, kus ta lahkab meeste ja naiste rollidest tänapäeva ühiskonnas. Ehk pole seis veel nii hull kui pealkirjas küüniliselt kirjas, kuid mõtlemapanev küll. Harrastavad ju mehed erinevalt naistest enesehävitajalikku eluviisi. Janeki mõtteid saab lugeda 26 veebruari Eesti Ekspressi vahel ilmuvast lisast "Terve Pere". Seniks aga ainult üks lõiguke sellest kirjatükist: Naisi tasub rohkem karta kui mehi. Nende jõud on suurem. Ka ühiskonnas. On poliitikuid, keda hääletavad pigem naised ja neid kardetakse kõige enam. Miks? Sest naised on tugevamad kui mehed. Nad ei anna alla. Nad ei väsi. Ja paraku - nad viivad ka elu edasi - sünnitavad lapsi. Viimasel ajal pole selleks enam isegi meest vaja.

Teisipäev, 10. veebruar 2009

Titanic




Mereääres jõlkudes võib sattuda tihtipeale igatsorti nodi peale. Minu suurim leid on olnud sinine plastikust aiatool, koerapidajana olen rõõmustanud ka kahe koerarihma üle. Ja vihastanud juba aastaid Rohuneeme rannas vedeleva suure traktorikummi pärast, mida sügisesed tormid püüdlikult liiva seest välja uhavad ja pärast sama kohusetundlikult jälle kinni katavad. Kusagil mälusopis meenub jutt kaubalaevast, kes vene ajal oma banaanilaadungi mingil põhjusel kaotas, põhjustades sellega Tallinna kauplustes erakordse banaanikülluse. Nii et pilku rannaliival tasub hoida igal juhul. Isegi siis, kui päeva parimaks leiuks jääb jäässe külmunud kõrkjast Titanic :)

Kolmapäev, 4. veebruar 2009

Ühe maja lõpp.




Minu pressifotograafi karjäär sai alguse just siit. Alustasin aastal 1991, esimeselt korruselt, ETA(Eesti Teadete Agentuur)pimedates fotolaborites laborandina, ilmutades selliste tolle aja suurnimede nagu Lembit Michelsoni, Albert Truuväärti, omaealise geeniuse Erik Prozese, vaieldamatu eeskuju Tiit Veermäe ning oma esimese ülemuse-Peeter Langovitsi filme ja pilte. Vaid paar korrust kõrgemal asus aga eesti kõige vingema, esimese eralehe Eesti Ekspressi toimetus. Oli kuhu pürgida, jalga ukse vahele toppida. 1992 aasta lõpul see õnnestuski-minu esimene fotolugu rääkis Tallinna linna vaevavast rahahädast, mille tõttu paljud omasteta surnud külmakambrites mahamatmist oodates  kuude kaupa vedelesid. 93 aasta suvel sai minust aga esimene ekspressi palgaline fotograaf, kuutasuga 1700 eeku kui ma õieti mäletan. Tänaseks on pea 100 aastasest majast järele jäänud vaid poolik välisfassaad. Tõenäoliselt juba nädala lõpus meenutab kunagist usuharraste tütarlaste kloostrit ja mitmetele meediaväljaannete peavarju pakkunud maja ainult suur kivihunnik...

Teisipäev, 3. veebruar 2009

Hambahaldjas tööpuudust ei karda.


Koerakutsikas vahetab oma hambaid 5-6 kuuselt. Vanem poeg Kaspar saab mul paari kuu pärast juba seitsme aastaseks. Koerpoiss on temagi. Klotse langeb suust juba mõnda aega:) Ealine iseärasus, mitte diagnoos. Mäletan oma lapsepõlvest hästi neid hambakatkumisi. Päris Kalle Blomkvisti moodi(oli see vist ikka tema?) ma niiti küll hamba külge siduda väga ei julenud, kangutasin neid niisama näpuga.  Ja minu poiss kõnnib selles mõttes isa jälgedes. Ainult et minu nooruspõlves ei räägitud midagi hambahaldjatest, hammast sai kantud kaasas tikutopsis kuniks see lihtsalt kuhugi ära kadus. Tänapäeval, kui doonororganitega kaubitsemisemine on mõnes kohas lausa elatistpakkuv ettevõtmine, ei lähe ka piimahambad niisama raisku. Ikka õhtul padja alla, lootuses, et keegi kodanik hambahaldjas selle hommikuks raha või mänguasja vastu vahetaks.       C'est la vie!

Esmaspäev, 2. veebruar 2009

Kus vetevana putru keedab?




Pühapäeva hilishommik. Kell 10.30. Südaöine -12 kraadine pakane on taandunud kaheksa-poole peale...Vana kaluriküla Rohuneeme, mis nüüdseks on küll muutunud põhiliselt uusrikaste elupaigaks, alles virgub. Vaikne on siin tegelikult siiski kogu aeg. Ainult metsasihi tagant, mere suunast, kostub madalat mütsumist. Sellist mõnusat ja rahulikku...justkui keedaks vetevana endale hiiglasuures pajas hommikusööki. Tegelikult on Viimsi poolsaare tipp sageli kaubalaevadele ja tankeritele peatuspaigaks, enne sisenemist  Maardu sadamasse. Ja nii kostabki siin tihtipeale pudrupaja podisemist, nii päeval, kui öösel...