Hommikul käis vastu toa akent kõva mütakas. No selge, jälle mõni lind arvas, et näeb tunneli lõpus valgust! Tavaliselt näevadki, olen nende laipu akna alt korjanud küll ja küll. Seekord polnud hoog vist kõige suurem. Vedeles teine kiviktaimlas, tiivad lösakil, kui hingas. Tundsin talle mõttes kaasa, et jälle üks linnuke vähem. Samas ei saa ju akende ees ka kogu aeg kardinaid hoida... Aga mõne aja pärast, koeraga välja minnes, avastasin, et tüüp on ennast jalule ajanud. Kusjuures minu saabudes lendas tema juurest minema teine, sarnane, kuid siledam lind(no ma ei tunne linde eriti hästi, kes teab, võib "margi" kommentaaridesse lisada:) Äkki oli vastu klaasi põrutanu linnupoeg ja teine ta ema? Igastahes tegin kokkupõrke üleelanud tegelasest pildi, rinnal veel paar suletuttigi ripnemas. Peale paarikümneminutilist jalutuskäiku koeraga oli lind alles...kuid asendunud ennist äralennanud "linnuemaga". Ma ei saanud sellest kohe arugi enne kui nüüd alles pilte vaadates. Linnud on ju erinevad! Või on ikkagi sama lind ainult nüüd pole enam suled lihtsalt kohevil? :) Pildistada sai mõlemaid rahulikult 2m kauguselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar