Viivikonna viimased päevad

Sõitsin Viivikonda plaaniga üles otsida vanu kaevureid, inimesi, kelle nooruspõlv ja elu on selles endises kaunis kaevanduskülas möödunud. Kas on Eestis veel teist sellist küla, mille saatuseks on välja surra, hääbuda koos oma loojatega? Hetkel näib Viivikonna kõigi poolt hüljatud paigana, mille elu võib võrrelda asfaldipraost väljaturritava taimega. Läbi raskuste, lausa ebainimlikes tingimustes üritab uus põlvkond elu siin jätkata. Abi oodatakse riigilt, kellelt iganes. Pildil olev Evgeni Smirnov(32) oma pahameelt kohalike ametimeeste ja riigi vastu ei varja. Abikaasa ja 9kuuse lapsega on ta sunnitud elama tubades, mida ründab allkorruse asustamata korterites vohav majavamm ja seen. Juba mõneminutiline viibimine nende eluruumides tekitab minu hingamisteedes kummalise kuivuse tunde. Maja haldav OÜ Sirgala on aga vaid lapsetoetusest elava perekonna murede suhtes kurt. Uppuja pääsemine on siin külas uppuja enda asi. Lahkusin külast, kõrvus meeleheitel Evgeni palve-kirjutage meist, näidake inimestele, kuidas me siin elama peame, sa oled meie viimane lootus...

Kuula ja vaata SIIT:

Raivo Tafenau

Kärbete jumal

Mööblitootja Standard juht Enn Veskimägi on enesekindla hoiakuga mees, kel väga külmad, vesihallid silmad...

Tsentrist-anarhist

Loomad elutoas vol.2

Asi läheb päris hulluks kätte ära. Eile õhtul jõudsime naisega 15 min. kodunt eemal ratastega sõita, kui helistasid lapsed-meil on rebasekutsikas toas! Oli lihtsalt lahtisest uksest sisse jalutanud, sel ajal kui nemad koos sõpradega teisel korrusel arvuti taga istusid. Elevust kui palju. Mind tegi see siiski natuke murelikuks. Otsustasin täna hommikul teha koeraga jalutuskäigu just majataguses metsatukas-seal kus need rebased tõenäoliselt pesitsevad ja kus ma tavaliselt koeraga jalutamas ei käi. Lihtsalt sellepärast, et las näevad-kuulevad-haistavad, et siin võib ka inimesi ja koeri kohata-äkki hoiab see neid vähekegi elumajadest kaugemale. Mõne aja pärast võttis koer aga jälje ja sööstis metsa. Leidsin ta ühe kuusejuurika juurest, ise poolenisti maa all käigus. Oli näha, et ta on nõutu...mõned korrad haukus ja siis tuli urust välja ja vaatas mulle segaduses näoga otsa. Et justkui oleks seal urus keegi ja samas pole ka... Kuniks peale järjekordset urgu roomamist tiris välja-surnud rebasekutsika... Välimuse järgi oli too õnnetu loom seal vedelenud küll juba mitu head päeva, koos korjusega ilmus nähtavale ka poolik, hallitav saiapäts...Ei teagi, mis talle saatuslikuks sai, ehk oli keegi ta toiduga mürgitanud...?

Loomad elutoas

Elu on fotograafide jaoks ikka väga lihtsaks tehtud. Enam pole metslooma tabamiseks isegi loodusesse vaja minna, tee vaid uks lahti ja pildista neid omaenda aias:)

Tallinnas suur äikesevihmavõimalus-viimane aeg kuivav pesu kokku korjata!

Kokku pakitud

See on justkui Murphy seadus, et erakordsete hetkede saatus on enamjaolt salvestuda ajukäärude vahele. Sel lihtsal põhjusel, et fotoaparaati pole alati kaasas. Nii ka seekord-jalutasin Veneveres, Avijõe ääres, vana veskitammi juures-ajan telefoniga juttu-ja mida ma näen-teisel pool jõge u.15m kaugusel hüpleb mööda kive saarmas! Saadan teda pikalt pilguga, räägin oma erakordsest nägemusest telefonikaaslaselegi-saarmas ei kuule ega näe mind ja luurab häirimatult jões noori jõeforelle. Loomulikult pole mul fotoaparaati kaasas...
Naasen mõne hetke pärast fotokaga aga ei ole siis jõe ääres enam kedagi...Taamal heinamaal jalutab vaid üksik kurg.
Teen pildi siis temast, teen justkui hädapärastki:)

Vägivald, surm, vihkamine

Mina kirjanik Indrek Harglat isiklikult ei tunne. Seega ei tea, kas maffiooso või turvamehe look on osake tema igapäevaelust või nimme fotosessiooni tarbeks etendatud rollimäng. Aga igati kohane ja paslik uute krimilugude sarja autorile küll. Loe lugu siit

Südamemeditatsioon

Tegelikult oli päris tervendav näha koos nii palju rõõmsaid ja enesega rahulolevaid inimesi-tänavapildis selliseid eestlasi kohata on suhteliselt keeruline ju:)

Vaata pildirida SIIT