Armageddon

Esmaspäeval, 15 novembril, kostitas ilmataat moskvalasi 12 soojakraadiga. Viimati oli samal kuupäeval sellist sooja sealmail 1923 aastal. Ilus päev lõppes võimsa värvidemänguga.

Eesti ainuke töötav rebane koolitab urukoeri

Paugukatse: Koertel, kes püssipauke kardavad, pole jahile asja.

Tere!

Minu nimi on Miku. Üldsegi mitte Rein nagu võiks arvata. Reinud elavad kõik metsas. Aga mina olen Elistvere loomapargis sündinud ja nüüd juba viiendat aastat Jõgevakandi mees. Elan siin, Roosiaia talus, koos Marjuga. Ja et ma koos Marjuga elada võin, selleks on mul isegi luba olemas, keskkonnaminister Villu Reiljani allkirjaga. Pole paha! Ei noh, mul on siin naabripoiss kah, noor rebane Juku aga Marju lemmik olen ikkagi mina. Juku on alles puberteedieas poiss, ei oska ei paist ei kallistustest lugu pidada, kipub Marjut näpu otsast naksama. Meie oleme Marjuga head sõbrad. No ma lihtsalt tean, mis talle meeldib! Ikka poen talle sülle ja lasen ennast kallistada ja ninnu-nännutada. Eks Marjul on teisi sõpru ka-kümmekond taksikoera kuid palli püüdmises ja põrandalapi tagaajamises olen mina küll hulga osavam! Ja loomulikult olen ma ilusam! Ainult kui on vihmased ilmad ja mul kasukas märg, ei taha Marju mind hästi tuppa võtta... Ei meeldi inimestele millegipärast see hea rebase lõhn.

Eriti tore on aga see, et mul on täitsa oma töö. Ma olen Eesti ainuke töötav rebane! Töö on mul lihtne, konti ei murra-jahikoerte koolitamine. No käivad siin igasugused foxterjerid ja taksid ja need eriti hakkajad vennad-Jack Russelli terjerid. Urueksamit sooritamas ja harjutamas. Marju peidab mind laudadest tehtud käikudesse ehitatud puuri ära ja nemad peavad mu üles otsima. Puuri ja käigu vahel on lüüs väikeste aukudega, kust koerad ainult mu lõhna tunnevad ja häält kuulevad. Eks ma ikka sisisen neile moe pärast vastu ka-õrritan rumalaid. No mõned neist jahikoertest on vahest ikka täitsa pooletoobised-ei taipa tihtipeale urustki sisse minna nii et omanikud on nendega püstihädas! Ja kui lõpuks leiavadki mu üles, siis hauguvad kui pöörased ja närivad erutusest puuri ust. Mina olen aga kindlalt kaitstud. Isegi jahikatse kohtunik ütleb, et koera võime me sõimata aga rebast peame hoidma! Vat nii au sees mees olen! No ja loomakaitseseadus ütleb ju ka, et mulle ei tohi mingeid füüsilisi ega psüühilisi kannatusi tekitada. Kuigi olgem ausad-vahest ajab see klähviv koerakari kopsu üle maksa ikka küll! Siis näitan neile läbi puuriukse hambaid ja kui mind kinni ei hoitaks, kütaks mõnel koeranässakal veel keregi kuumaks! Nii ma vähemalt arvan. Aga peale eksamit saan preemiaks värsket kana ja magustoiduks arbuusi, mis on mu lemmik! Ja juba ma kibelengi tööle tagasi, sest niisama aedikus konutada on lihtsalt iii-igav!:)

Videolugu on võimalik vaadata ka 23 novembri telesaatest Ringvaade

Esimene tutvus päris rebasega: Eksamil koolitab koeri Jõgevamaal, Roosiaia talus elav rebane Miku, kellel on selleks endise keskkonnaministri Villu Reiljani volitus. Pole paha!

Lendkoer: Hea jahiinstinktiga koeral pole raske kähriku naha järele puu otsa kas või lennata.

Rebased ja mägrad värisege: Taksid ja Jack Russelli terjerid tunnevad ennast tänu lühikestele jalgadele urgudes eriti mugavalt.

Kaks jahimeest: Siledakarvaline foxterjer koos laigulise peremehega oma eksamikorda ootamas.

Nõutu: Jack Russelli terjer Ester otsib peremehelt kinnitust, kas on ikka mõtet haukuda turvaliselt tunnelisse suletud rebase peale.

Koolitusguru lahkumine: Perenaine Marju(vasakul) ja ta abiline kannavad Miku pärast eksameid aedikusse, kus on rebast hea töö eest ootamas värske kana ja magustoiduks arbuus.